Practice Abstract - Research and innovation
Grazing supports biodiversity and maintains dissepearing species in agroecosystems
Karjatamine toetab elurikkust ja säilitab kaduvaid liike agroökosüsteemides
The disappearance of indicator species from agricultural landscapes is a clear indicator that the ecological state of the agricultural landscape is unfavorable. Traditional practices such as grazing and haymaking in semi-natural habitats have been replaced by intensive feed production, characterized by multiple mowings instead of the previous single mowing. Consequently, the change in management practices has prevented the maturation of seeds for numerous plant species that were once abundant in grasslands, leading to the rarity or complete disappearance of formerly common plant species in agricultural landscapes. One such species that has nearly vanished from agricultural ecosystems is the Globe-flower (Trollius europaeus). Globe-flower thrives in meadows subject to occasional mowing or grazing.
Grazing positively impacts soil health by enriching it with nitrogen, phosphorus, and potassium, as well as preserving and sequestering carbon in the soil. Properly managed grazing helps distribute nutrients more evenly across the landscape, making them more accessible to plants and enhancing nutrient cycling efficiency. The use of grazing and minimized mowing reduces soil disturbance, preserves or enhances soil structure, moisture, and carbon content, and ensures the survival of deep-rooted plants that facilitate water absorption into the soil, thus reducing the risk of erosion. In agricultural landscapes and field margins, it is essential to practice minimized mowing to create suitable conditions for various flowering species. Flowering plants play a critical role in supporting the food sources for pollinators, parasitoids, and many predatory species. Their availability in the landscape significantly influences one of the fundamental pillars of integrated pest management: biodiversity conservation in agricultural landscapes.
Põllumajandusliku maastiku indikaatorliikide kadumine annab selge signaali, et põllumajandusliku maastiku ökoloogiline seisund ei ole hea. Traditsiooniline karjatamine ja heina tegemine poollooduslikel kooslustel on asendunud intensiivse sööda tootmisega kus ühe niite asemel kasutatakse 3-4 niidet. Majandamisviiside muutumise tagajärjel ei saa valmida paljude varasemalt rohumaadel arvukalt esindatud taimeliikide seemned ja varasemalt põllumajandusmaastikul tavalised taimeliigid on jäänud haruldaseks või täiesti kadunud. Üheks liigiks, mis on põllumajanduskooslustest praktiliselt kadunud on harilik kullerkupp (Trollius europaeus). Kullerkupu elupaigaks sobivad ühekordse niitmisega niidud või karjatatavad alad.
Karjatamine mõjub positiivselt mulla tervisele, rikastades seda lämmastiku, fosfori ja kaaliumiga ning säilitades ja sidudes mulda süsinikku. Õigesti korraldatud karjatamine aitab toitaineid maastikul ka ühtlasemalt jaotada, muutes neid taimedele kättesaadavamaks ja ringlust efektiivsemaks. Karjatamise ja minimeeritud niitmise kasutamisel väheneb mulla häiring, säilib või paraneb mulla struktuur, niiskuse- ja süsinikusisaldus, taimikus säilivad sügava juurekavaga taimed, mis soodustavad vee imendumist pinnasesse ja vähendavad erosiooniohtu.
Põllumajandusmaastikul ja põllu servaaladel on oluline praktiseerida minimeeritud niitmist, et luua sobivad tingimused ka erinevatele õitsevatele liikidele. Õitsevad taimed toetavad tolmeldajate, parasitoidide ja paljude röövtoiduliste liikide toidubaasi ja nende kättesaadavus maastikus mõjutab oluliselt ühe integreeritud taimekaitse alustala, elurikkuse, alalhoidu põllumajandusmaastikes.
Source Project
Ongoing | 2020-2025
Farmer Clusters for Realising Agrobiodiversity Management across Ecosystems (FRAMEwork)
Ongoing | 2020-2025
- Main funding source
- Horizon 2020 (EU Research and Innovation Programme)
- Geographical location
- United Kingdom