Grazing of cover crops by beef cattle in Estonia
Lihaveiste karjatamine vahekultuuridel Eestis
Intercropping is the cultivation of two or more crops simultaneously on the same field. Although the practice is not applied on a widespread basis in Estonia, it has the potential to be beneficial for both the arable farmer and the beef cattle farmer. An Estonian beef cattle farmer is experimenting with intercropping on his fields. If successful, he will recommend it to various neighbouring beef cattle farmers with an aim to collaborate with them. In this case the beef cattle farmer sowed a cereal-based crop mix, a combination of rye and legume in spring, and harvested it in summer for silage at the stage of milk maturity. Next, he sowed cabbage and turnips in strips, and crop residues were grazed by beef cattle from October to November. One of the challenges of the technique was to find suitable intercrops and systems for Estonian conditions. In addition, arable farmers fear that grazing will compact the soil. Therefore, soils are tested with a soil compaction tester- before and after crop grazing to overcome this fear. A last challenge is that in Estonia more than 50% of the beef cattle farmers are organic which prevents them from grazing fields that are under conventional production.The good mutual relationships between livestock farmers and arable farmers is important at a time when mineral fertiliser prices are continuing to rise. The key successes from implementing this system are: 1. More feed for cattle for longer period, 2. A better soil quality and soil health, 3. Improved relationships between neighbouring farmers, 4. Improvement of the meat quality by the beneficial effect of different crops on fattening.
Vahekultuuride kasvatamine on kahe või enama kultuuri samaaegne kasvatamine samal põllul ühe vegetatsiooniperioodi jooksul. Seda ei ole veel laialdaselt rakendatud, kuid see võib olla kasulik nii teravilja- kui ka lihaveisekasvatajale. Üks Eesti lihaveisekasvataja katsetab oma põldudel vahekultuuride kasvatamist. Kui see õnnestub, soovitab ta seda teistele lihaveisekasvatajale ja püüab teha koostööd ka teraviljakasvatajatega. Lihaveisekasvataja külvab kevadel teraviljapõhise kultuurisegu, antud juhul rukki ja liblikõieliste segu, ning koristab selle suvel piimaküpsuse staadiumis siloks. Seejärel külvab ta ridades vahekultuurina söödakapsast ja naerist, ning vahekultuuri saaki karjatati lihaveistega oktoobris-novembris. Üheks väljakutseks on Eesti oludele sobivate vahekultuuride ja süsteemide leidmine. Lisaks ei hinda põllumehed veel orgaanilise sõnniku ja karjatamise mõju ning kardavad, et karjatamine tihendab mulda. Seetõttu testitakse muldasid mulla tihendustesti abil enne ja pärast põllu karjatamist, et seda hirmu ületada. Veel on väljakutseks see, et Eestis on üle 50% lihaveisekasvatajatest mahepõllumajanduslikud. Neil ei ole lubatud karjatada tavapõllumajandusliku tootmise all olevaid põlde. Peamine kasu on head vastastikused suhted veisekasvatajate ja teraviljakasvatajate vahel, kus mõlemad saavad koostööst kasu. See muutub üha olulisemaks ajal, mil mineraalväetiste hinnad jätkuvalt tõusevad. Rakendamise peamised edutegurid on järgmised: 1. Rohkem sööta veistele pikema aja jooksul, pikenenud karjatamisperiood. 2. Parem mullakvaliteet ja mulla tervis, 3. Paremad suhted naabrite vahel kulude jagamise kaudu, 4. Lihakvaliteedi paranemine tänu erinevate põllukultuuride kasulikule mõjule nuumamisele.
BovINE - Beef Innovation Network Europe
Ongoing | 2020-2022
- Main funding source
- Horizon 2020 (EU Research and Innovation Programme)
- Geographical location
- Ireland